The present article addresses the problem of literary bilingualism. Summing up linguists’ disagreements concerning the content and scope of the notion of bilingualism, this article, which in its practical part addresses the situation of Russian-Estonian literary bilingualism, can be considered a prolegomenon to this subject. The problem of Estonian-Russian literary bilingualism is discussed on the basis of the poetic output of Jaan Kaplinski (whose native language is Estonian) and Igor Kotjukh (whose native language is Russian), both of whom have been active as bilingual writers for many years, and on the basis of a recently published novel by Kalle Käsper Чудо (Wonder, 2017)—Kalle Käsper’s debut as a Russian writer. The problem of literary bilingualism will be discussed in the framework of the following methods: stylistic analysis of the text, interviews with bilingual writers, and the analysis of bilingual writers’ texts from the perspective of the presence of Russian/Estonian linguistic and cultural substrata.
Käesoleva artikli praktiline osa käsitleb vene-eesti kirjandusliku kakskeelsuse olukorda, teoreetilises osas võetakse kokku keeleteadlaste lahkarvamused kakskeelsuse mõiste sisu ja ulatuse üle. Eesti-vene kirjandusliku kakskeelsuse küsimust vaadeldakse eesti emakeelega Jaan Kaplinski ja vene emakeelega Igor Kotjuhi luuleloomingu põhjal. Mõlemad autorid on palju aastaid tegutsenud kakskeelsete kirjanikena. Samuti käsitletakse Kalle Käsperi hiljuti ilmunud venekeelset romaani „Ime“ (2017), mis oli Käsperi debüüt vene kirjanikuna. Kirjandusliku kakskeelsuse küsimust arutatakse stilistilise tekstianalüüsi ja kakskeelsete kirjanikega tehtud intervjuude abil, toetudes kakskeelsete kirjanike tekstide analüüsile, mis uurib vene/eesti keelelise ja kultuurilise aluskihi olemasolu nende teostes.
Üldjuhul on keeleteadlaste hoiak kakskeelsuse suhtes üsna lähedal kakskeelsuse tunnustamisele nähtusena, mis ei nõua ilmtingimata mõlema keele võrdset valdamist (André Martinet); samuti ei nõua see ka selliste oskuste võrdset valdamist nagu teisest keelest arusaamine, selle rääkimine, lugemine ja kirjutamine (John T. Macnamara). Enamik sajandivahetusel sel alal tehtud uurimustest käsitleb kakskeelsuse kognitiivset aspekti. Tõestati ideed, et kakskeelsus formeerus õppimise käigus, s.t pärast emakeele omandamise lõpetamist. Lükates ümber hirme, mis puudutavad kakskeelsuse negatiivset mõju haprale inimteadvusele, jõudis teadus järeldusele, et kakskeelsus hoopiski ergutab inimese kognitiivseid võimeid.
Erinevalt kakskeelsuse kui keelelise nähtuse uurimisest pole kirjandusliku kakskeelsuse definitsioonide vahel lahknevusi: kakskeelsed kirjanikud on need kirjanikud, kes oskavad hästi kahte või enamat keelt. Seoses globaliseerumisega võib ette näha selliste kakskeelsete kirjanike arvu kiiret kasvu, kes ei oska oma loomingus kasutatavaid keeli võrdsel tasemel. Kirjandusliku kakskeelsuse olukorda mõjutab ka postmodernismi ajajärk, kus kirjandust peetakse mänguks.
Arvestades vene keele komplitseeritud olukorda Eestis, on huvitav jälgida, kuidas Jaan Kaplinski ja Kalle Käsper seletavad, miks nad mõnikord vene keeles kirjutavad. Kaplinski on märkinud oma professionaalset huvi selle teema vastu: ta on soovinud võrrelda teatavaid korduvaid arhailisi vene keele struktuure analoogiliste struktuuridega mõnes soome-ugri keeles. Tema venekeelsetes luuletustes väljendab nostalgiatunnet vanapärane kirjaviis. Kaplinski on ka väitnud, et teises keeles kirjutamine on kirjanikule suureks väljakutseks.
Käsperi huvi vene keele vastu tekkis kirjaniku enda väitel järkjärgult. Ta on alati öelnud, et soovib jõuda laiema lugejaskonnani. See on täielikus kooskõlas sellega, mida teoreetikud räägivad keelevahetuse pragmaatilisest aspektist: keele valiku dikteerivad suurem maa ja „suurem“ kultuur. Lisaks Kaplinski ja Käsperi enesestmõistetavatele strateegiatele tuleb arvesse võtta veel ühte tegurit – see on eskapism. Nimetatud kirjanike eskapism on seotud nende protestimeeleoludega.
Suhteliselt noort luuletajat Kotjuhi aga eristab Kaplinskist ja Käsperist tema soov eksisteerida ühtede ja samade tekstidega korraga nii eesti kui vene kirjanduses. Ta teadvustab ka ise järjest rohkem oma kogemust kakskeelse autorina. Ta rõhutab oma luules rohkem kultuuride ühtesulamist kui seda, kui erinevad nad on. Tema areng luuletajana näitab luule postmodernistliku komponendi innukat omaksvõttu.
Kui varasemalt seletati translingualismi ehk keelelist migratsiooni tihti „suurte“ ja „väikeste“ kultuuride võrdlemisega, alati eelistades mõjukamaid keeli/kultuure, siis tänapäeval võib eesti-vene kakskeelsuse valiku raames seda väidet nii kinnitada kui ümber lükata. Kuna igapäevases elus kasvab kakskeelsete inimeste hulk, kes oskavad mõlemat keelt, milles kirjanik kirjutab, siis väljendub kirjanduslik kakskeelsus järjest rohkem postmodernistliku mänguna. Koodivahetuse asemel kasutavad kirjanikud makaroonilist luulet, mis võimaldab autoril saavutada koomilist efekti või näidata segunemist kui üht võimalust kunstis (ja tõenäoliselt ka elus) kooseksisteerimiseks.
Perfect and Possessive Structures in Irish and Russian